2019. aasta pereettevõtte Tammer omanikud kirjutasid tänavu alla perekonnahartale. Oma ettevõtluses ja peredes järgivad nad põhimõtet, et oma ego tuleb maha suruda ja kõikidest inimestest lugu pidada. Nad on veendunud, et kõige suurem risk on mitte riskida.
Järgneb intervjuu pereisa Raigo Tammo, vanima poja Herty Tammo ja vanima tütre Einike Pilliga.
Millist põhimõtet te oma ettevõtluses järgite?
Einike: Kui me räägime pereettevõtte väärtustest, siis me räägime ka perest ja pere väärtustest. Minul on paari aasta tagune kogemus juhtimiskonverentsilt. Pidime kirja panema oma peamise väärtuse, mis meid juhib. Me ei olnud sellest isaga kunagi rääkinud ega ka tol päeval ei kirjutanud seda üksteiselt maha. Aga kui mina seda ette lugesin, siis selgus, et isa oli sama kirja pandud: „Kõikidest inimestest tuleb lugu pidada.“ See on meil baasväärtus.
Töötajasõbralikkus on see, mis on meil välja kasvanud kogu pereettevõtte väärtushinnangutest. See võib tunduda pehme asi, aga organisatsioonikultuur mõjutab tulemusi.
Raigo: Meil on isegi sertifikaadid ja tunnustused selle kohta.
Herty: Inimesed on ettevõtte väärtus, tuleb neid väärtustada ja nad teevad head tööd.
Raigo: Meil on sama suhtumine ka oma klientidesse.
Einike: Kõrvalvaatajana – ma ise ei tööta pereettevõttes – on mul alati ka tundunud, et mõlemas ettevõttes on alati võetud kaalutletud riske, ei ole jäädud paigale. Kõige suurem risk on mitte riskida, seda olen kuulnud oma isa suust.
Herty: Suru oma ego alla ja sa leiad lahenduse. Kui sa ajad oma asja, selle asemel et vaadata, kuidas kõigil oleks hea, siis neid lahendusi ei tule.
Einike: Siin mõjutab ka kristlik maailmavaade. Saad aru, et ühine asi on olulisem kui ego. Selle eest, et ma olen sündinud, ei pea ma midagi saama, vanemad ega õed-vennad ei ole mulle midagi võlgu. Oleme õppinud olema tänulikud selle eest, kui keegi oma võimalusi jagab.
Kas lapsed ei ole tundud elus survet isa poolt, et peate tegelema ettevõtlusega. Elus ei saa valida vanemaid, aga saab valida nii töökohta kui ka inimesi, kellega me koos töötame. Teil on justkui kõik otsustatud.
Einike: Me kumbki tegelikult ei tööta pereettevõttes. Oleme nõukogus.
Herty: Ei pea, aga jah, natukene on nagu maffia. Sa ei saa pereettevõttest põgeneda, ainult jalad ees. See seob, aga igal pool on mingisugused inimesed, kellega tuleb koostööd teha, inimestel on oma eelised ja puudused. Pere puhul oled sa emotsionaalselt rohkem seotud nende inimestega, see on miinus. Pluss on see, et sa usaldad neid inimesi rohkem. Välja saamine on nagu maffias ehk kirstus.
Raigo: Enda eest sa ei saagi põgeneda, kui oled juba osa sellest.
Einike: Perest sa, jah, ei pääse, sa oled nendega, kellega sa oled. Aga see on hea! Emalt me oleme saanud kunsti poolt, tema ema oli iseõppinud kunstnik. Isalt oleme pärinud ettevõtlikkust. Kui ma vaatan meie lapsi, kolmandat põlvkonda, siis ka neil on mõlemad pooled, nii ettevõtlikkus kui ka kunstiand. Ettevõtlikku meelt on meil kõigil, aga siin ei ole midagi sunniga tegemist. See hakkab külge. See tähendab järgmiste sammude ettemõtlemist ja küsimist, mida saaks veel teha. Meie peres on olnud palju oma valiku tegemise võimalusi. Survest ei räägiks üldse.
Raigo: Eks te oskate paremini öelda. Aga, jah, survet ei ole olnud ja vabadust on olnud piisavalt. Ei ole teadlikult midagi peale surutud.
Einike: Meie kolmest pojast kaks plaanib luua oma ettevõtteid. Üks poeg on öelnud, et on tänulik selle eest, et on saanud ise valida oma ala. Tulemusi saab teha seal, kus on andekust. Me hoiame perena kokku ja meil on ühine vastutus, aga erinev panus.
Raigo: Igaühel on oma tugevad küljed, mida saab kasutada.
Einike: Ettevõtluse poolt esindab praegu kõige paremini Herty. Kõikidel on oma tugevused ja ilmselt see on ka edu saladus.
Herty: Meil on jagatud nii, et isa-pojad teenivad raha, tütred jagavad laiali – õppimisse, ettevõtlusesse, heategevusse. Igaühel on oma roll.
Einike: Harta kaudu me oleme kirja pannud, kuidas me panustame järgmise põlvkonna õpingutesse ja eraldi rida on ka heategevus.
Miks otsustasite sõlmida harta?
Raigo: Mingi aeg sai mõeldud, et olen juba 70, aga mis edasi saab. Loodetavasti paarkümmend aastat veel antakse.
Herty: Lapsi on meil palju ning mõtlesime, et jagame need asjad enne ära, et kõik oleksid nõus ja kokkulepped sõlmitud. Lihtne see ei olnud, aga sai alla kirjutatud. Tihti pärast vanemate lahkumist läheb peredes suuremaks madinaks. Hartat oli vaja, et säiliks jätkusuutlikus.
Raigo: Lapselapsi on hetkel 13 ja järgmine on tulemas. Vanim lapselaps on 28aastane. Temal on juba oma laps ja ka oma äri.
Einike: Meil see number, kes pereettevõttes palka saavad, ei ole väga suur, omanikering on lai. Pigem võiks öelda, et ettevõtlikkus on osa perekultuurist. Kultuur loob ka lõpuks ettevõtluse kasumi. Need hoiakud ja mõteviisid, mis tulevad kaasa, toovad lõpuks ka majanduslikku tulemust.
Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2020/11/27/pereettevote-mille-liikmed-solmisid-omavahel-kirjaliku-kokkuleppe
Foto: Liis Treimann